Sel korral tutvustame kuu inkunaabli sarjas teost hilisantiigi mõjukaimalt kristlikult õpetlaselt, katoliku ja õigeusu kiriku pühakult, kirikudoktorilt Aurelius Augustinuselt resp. Augustinuselt Hippost (13. november 354 Tagaste, Numiidia (tänapäeval Souk Ahras, Alžeeria) – 28. august 430 Hippo Regius). Eesti lugejale on Augustinuse teostest seni tuttav tema kuulus autobiograafia „Pihtimused” (Confessiones, ek 1993, 2. tr 2007, tlk Ilmar Vene), millel on eriline koht omaeluloolise kirjanduse ajaloos. Siinkohal tuleb tutvustamisele teos, mida peetakse Augustinuse peateoseks. See on „Jumalariigist” (De citivitate Dei, kirjutatud aastatel 413–426).
Augustinus oli pärit Põhja-Aafrikast. Tema isa oli jõukas pagan Patricius, arvatavasti Aafrikas maad saanud Rooma veterani järeltulija ja Tagaste linnavolikogu liige, kes lasi end eluõhtul ristida. Seda Augustinuse kristlasest ema Monica õhutusel. Kuigi Augustinus sai emalt kristliku kasvatuse, läks tema ühinemiseni kristliku kogudusega pikalt aega. Noormeest ahvatlesid retoorikaõpingud, mille vabameelsetest õpingukaaslastest ja suurlinlikust atmosfäärist kujundatud õhkkond Kartaagos viis ta oma kristlikust päritolumaailmast eemale. Samuti oli tal väga kirglik ja meeleline iseloom, mis juhtis teda pigem maistele radadele ja armuseiklustesse. Samas oli Augustinus ka kirglikult intellektuaalne ning otsis vastust oma eksistentsiaalsetele küsimustele. Pärast kõrvalepõikeid manilusse, akadeemilisse skeptitsismi, platonismi ja uusplatonismi jõudis ta oma intellektuaalsel rännakul siiski kristluse juurde tagasi. Uusplatonism viis ta eemale maniluse materialismist ja mittemateriaalse reaalsuse idee tunnustamiseni, misjärel kristlus tundus talle mõistuspärane. Kuna üks tema eeskujudest, uusplatoonik Victorinus oli pöördunud kristlusse, tundis ta endas soovi teha sama. Intellektuaalsele pöördumisele järgnes sisemine kõlbeline võitlus, mis leidis lahenduse kuulsas stseenis tema maja aias 386. aasta suvel: teisel pool müüri hüüdis keegi laps mitu korda „Tolle lege! Tolle lege!“ („Võta, loe!“), mispeale Augustinus, kes pidas seda sõnumiks endale, tegi Uue Testamendi huupi lahti ja luges: „Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte prassimises ega purjutamises, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!“ (Rm 13, 13–14). („Pihtimused“, 8, 8–12)
Pärast pöördumist andis Augustinus ära retoorikaprofessori koha Mediolanumis (tänapäeval Milano), mille ta oli omandanud pärast ebaõnnestunud kaitseid kinnitada retoorikaõpetajana kanda Roomas. Vaiksel laupäeval 387 Milano piiskop Ambrosius ristis Augustinuse. 388. aasta sügisel pöördus ta tagasi Aafrikasse, kus asutas väikese kloostri algul kodulinnas Tagastes. 391. aastal pühitses Hippo piiskop ta preestriks ja 395. või 396. aastal sai temast Hippo abipiiskop, misjärel asutas ta uue kloostri. Pärast piiskop Valeriuse surma sai temast 396. aastal uus Hippo piiskop. Juba kristlusse pöördumise ajast oli ta avaldanud hulga kirjutisi kristluse kaitseks, nüüd sai tema kirjatöö veelgi suurema hoo sisse. Augustinus suri 430. aasta augustis, ajal, kui Aafrikasse tunginud vandaalid piirasid Hippot. (Augustinuse elu ja tööde kohta vaata lähemalt SIIT)
Augustinus alustas „Jumalariigist“ kirjutamist 413. aastal barbarite sissetungi taustal. Visigoodid Alarichi juhtimisel olid 410. aastal rüüstanud Rooma, mis ei olnud tollal enam küll Lääne-Rooma pealinn (Lääne-Rooma keiser Honorius oli selle viinud Mediolaniumisse, Mediolanumi ründamise järel aga Ravennasse, mida peeti paremini kaitstavaks). Kogu impeeriumi varasema pealinnana, mida peeti „igaveseks linnaks“, oli Roomal siiski erakordne tähtsus. Siin elas hinnanguliselt u. 800 000 elanikku, olles tollal suurim linn maailmas. Alaric piiras linna juba 408. aastal, tekitades paanika, mille mõjul endiselt multireligioosses linnas kaaluti paganlike riituste taastamist. Paavst Innocentius I olevat sellega ajutise lahendusena isegi nõustunud, eeldusel, et rituaale viiakse läbi eraviisiliselt. Kui aga paganliku preestrid nõudsid, et ohverdusi tulnuks läbi viia ikkagi avalikult Forum Romanumil, ideest loobuti, seda ka avaliku huvi puudumise tõttu. Piiramise tulemusel tekkisid nälg ja levisid haigused, lõpuks pöördusid Rooma senaatorid Alarici poole, et uurida, mil tingimustel ta oleks nõus linna piiramisest loobuma. Nõutud luna oli nii suur, et tekkis korruptsioon Rooma senaatorite seas ja puuduva osa kokkusaamiseks tuli sulatada paganlikud kujud, millega koos näisid kaasaegsete jaoks kaduvat ka Rooma muistse hiilguse ja väärikuse viimsed riismed. Honorius nõustus luna üleandmisega ja Alaric esialgu taandus. 409. aastal piiras ta aga linna jälle, sest Honorius oli keeldunud talle maksmast iga-aastast tribuuti. Uue näljahäda vältimiseks nõustusid Rooma elanikud nimetama Honoriusele konkureerivaks keisriks ristimisest keeldunud pagana Attaluse. 410. aasta suvel Alaric siiski jättis Attaluse keisriametist ilma ja asus taas Honoriusega läbi rääkima. Läbirääkimistest ei tulnud aga midagi, sest Alarici ründas Honoriuse poolehoidja ning ta pöördus tagasi Roomat piirama. 24. augustil 410. aastal sisenesid visigoodid Rooma ja rüüstasid seal kolm päeva. Kannatada said mitmed suure tähtsusega avalikud hooned, rüvetati varasemate Rooma keisrite haudu, rööviti, tapeti ja vägistati. Omamoodi imena jäid rüüstajatest puutumata Rooma tähtsaimad kirikud, Peetruse ja Pauluse basiilikad, paljud väiksemad kirikud langesid aga siiski riisumise ohvriks. Roomlasi tabas tohutu kitsikus, paljud põgenesid, muuhulgas viljakasse ja heal järjel Africa provintsi, mis asus tänastel Põhja-Aafrika aladel. (vt lähemalt Sack of Rome (410)) Siin puutus põgenikega kokku ja nägi nende viletsust ka Augustinus.
Pärast Rooma rüüstamist otsiti toimunud õudustele selgitust ja süüdlasi. Paljud roomlased nägid toimunus karistust traditsioonilise Rooma usundi hülgamises kristluse kasuks. Just vastuseks neile süüdistustele kirjutas Augustinus oma „Jumalariigist“. Tema väitel ei olnud kristlus Rooma piiramise eest vastutav, vaid pigem kaitses seda. Kuigi impeeriumi maine võim oli kadunud, siis lõpuks võidab ikkagi Jumalariik, oli ta veendunud. Vaatamata sellele, et kristlus oli impeeriumi ametlik religioon, oli selle sõnum Augustinuse vaates siiski pigem spirituaalne kui poliitiline. Kristlastele peaks tema arvates oluline olema müstiline, taevane riik, Uus Jeruusalemm, mitte maine poliitika. Raamatus esitab Augustinus inimkonna ajalugu Kuradi ja Jumala, Maise ja Jumalariigi konfliktina, mille on määratud võitma Jumalariik. Jumalariiki esindavad tema käsitluses inimesed, kes loobuvad maistest hüvedest, et pühenduda Jumala igavestele tõdedele, mis nüüdseks olid täielikult ilmutunud kristlikus usus, Maist riiki aga need, kes on täielikult haaratud oleviku muredest ja mõnudest, kaduvast maailmast. (vt lähemalt SIIT)
„Nii rändab Kirik oma palverännuteed sel ajastul, neil kurjadel päevadel, mitte alles Kristuse ja Tema apostlite ihuliku kohalolu ajast peale, vaid alates Aabelist endast, kelle kui esimese õige tappis tema jumalatu vend, ja sealt edasi kuni sellesinase ajastu lõpuni keset maailma tagakiusamisi ja Jumala lohutusi.“ De civitate Dei, XVIII, 51 (tõlge: Meie Kirik)
Riik, mis ei põhine õiglusele, ei erine tema silmis röövlijõugust:
„Mis muud on riigid lahus õiglusest kui vaid suured röövlijõugud? Pole ju ka röövlijõugud midagi muud kui väikesed riigid? Ka seal on tegemist inimeste rühmaga, keda juhitakse ülema meelevallaga, kes on seotud omavahelise lepinguga ning kes jagab kindla kokkuleppe alusel saaki. Kui see kuritegelik moodustis hukkaläinud inimeste lisandumisel sedavõrd kasvab, et haarab enda alla paikkondi, rajab asundusi, vallutab linnasid, allutab rahvaid, siis võtab ta endale ilma pikemata riigi nime, mida ei anna talle aga ilmselgelt mitte kahanev ahnus, vaid lisanduv karistamatus.
Seepärast vastas Aleksander Suurele tabavalt ja tõeselt keegi kinnipüütud piraat. Sest kui kuningas tollelt mehelt päris, miks ta arvab heaks merd hirmu all hoida, vastas too kohkumatu trotsiga: «Miks sina arvad heaks teha sedasama kogu maailmas? Kuna mina teen seda oma pisikese laevukesega, kutsutakse mind röövliks, sind aga, kuna sa teed seda suure laevastikuga, imperaatoriks.“ De civitate Dei, IV, 4 (tõlge: Meie Kirik, vt ülal)
TLÜ AR baltika osakonnas säilitatava De civitate Dei väljaande on 1494. aastal Freiburgis Breisgaus trükkinud Kilianus Piscator (Fischer) Thomas Valois’ (inglisepäraselt Thomas Waleys) ja Nicolaus Trivethi (inglisepäraselt Nicolas Trivet või Trevet) kommentaaridega. Thomas Waleys (u. 1287 – pärast veebruari 1349) oli inglise teoloog, dominikaani munk, kes õpetas Oxfordi ja aastatel 1326–1327 Bolognia ülikoolis. Just siin kirjutas ta oma kommentaari Augustinuse teosele. Vastuolude tõttu paavst Johannes XXII doktriiniga arreteeris ta inkvisitsioon ja teda hoiti 11 aastat ilma kohut mõistmata vangis. Pärast vabanemist pöördus ta tagasi Inglismaale, kus ta ilmselt vana mehena suri (tema kohta lähemalt SIIT). Nicolas Trivet (u. 1258 – u. 1328) oli samuti dominikaani munk, kes on eelkõige tuntud anglosaksi kroonikuna, kelle teostest on mh saanud inspiratsiooni Chauser. Inglismaalt Somersetist pärit Trivet õpetas nagu Waleyski Oxfordi ülikoolis ja ka tema paistab olevat külastanud Itaaliat (Firenzet). (vt lähemalt SIIT)
De civitate Dei käsikirjad olid keskajal laialt levinud. Esmakordselt trükki jõudis teos Itaalias Subiacos 1467. aastal saksa trükkalite Conrad Sweynheymi and Arnold Pannartzi väljaandes. 15. sajandi lõpul trükiti teost juba hulgaliselt, Kilian Piscatori väljaanne oli üks neist. (vt lähemalt SIIT)
Tallinna eksemplar on kuulunud Niguliste kirikule, Oleviste kiriku raamatukokku ja sealt jõudnud Eestimaa Üldine Avalik Raamatukogu kollektsiooni. Kuivõrd mõlemad Augustinuse teose kommenteerijad on olnud dominikaani mungad, võiks eeldada, et ka Eestisse jõudis trükis dominikaanide kaudu. Eksemplar ei ole päris täielik, puudub leht Q1. Trükist kaunistavad sinised ja punased käsitsi maalitud initsiaalid. Teksti on punasega käsitsi rubritseeritud. Lisaks kommentaaridele on teos varustatud ka registriga.
Vaata seda inkunaablit ETERAs.