13. novembrist on teadusraamatukogu lugemissaalides eksponeeritud valik uusaegseid Saksa trükikodade teaduspublikatsioone entomoloogia algusaegadest. Visandamata suurt teadusloolist üldpilti, pakuvad need ometi ülevaadet lokaalsest teadusmiljööst Baltimaades, raamatuloolist sissevaadet sellele, mida siinkandis loeti Rootsi ajast rahvusliku ärkamiseni ja kuidas siinses Läänemere-äärses raamaturingluses kujunevast eriteadusest võidi aru saada.
Näeme raamatuis 16. sajandi skolastilise natuurteoloogia aeglast metamorfoosi 19. sajandi eluslooduse süstemaatikaks. Häid näiteid kristluse, alkeemia, riigitruuduse ja loodusteaduste harmoonilistest suhetest pakub väljapaneku eakaim trio, Ulisse Aldrovandi (1522-1605), Joseph Warderi (1688-1718) ja Friedrich Christian Lesseri (1692-1754) mahukate ülevaateteoste kolmik. Ei piisa siin tõdemusest, et entomoloogia pole veel eraldunud zooloogiast, ornitoloogiast ja botaanikast. Aldrovandi, Bologna vaesunud aadlist tõusnud täht mitmete loodusteaduste ajaloos, pakub paavstile endale renessansslikult laia ja universaalset ekspertiisi, mis ulatub drakonoloogiast entomoloogiani. Warder, Inglise krooni truu alam ja sügavalt usklik loodusteadlane kuninganna Anne aegadest, kinnitab, et Jumal on pannud monarhistliku riigikorra mesilaste õnnistuseks tööle samamoodi nagu ta on seda teinud inglaste meeleheaks. Lesser seevastu, luterlik pastor Kesk-Saksamaalt, esindab natuurteoloogilist lähenemist loodusele, ratsionaalsete põhjenduste ja vaatlusandmete kogumist tõendamaks Jumala mõõtmatu armu ulatumist kõikjale, ka krabide, tigude ja putukate väheuuritud mikromaailma.
Trükitehniliste võimaluste täiustumine ja odavnemine toob 18. sajandil jõulisemalt esile loodusteadlaste koostöö kunstnikega. Looduse pildiraamatute ja –ajakirjade sissemarss laia lugejaskonna lauale algab sajandi lõpukolmandikul, Baltimaades löövad kaasa Riia trükikojad. Populaarsemat üldhuvi asusid toitma pildirohked entomoloogia ajakirjad asjaarmastajatele ja pildiraamatud lastele – iga kirjastus püüdis lugeja tähelepanu võimalikult värvikate õitega. Ning muidugi üritasid illustreerijad ka 18. sajandi lõpul lapsi putukaalbumites pahviks lüüa eeskätt vastsete moondega liblikaiks ja valmikuks, toites unistust alkeemikute vanast plaanist kehalis-hingeliseks ümbersünniks. Ka siinne näitus lööb vanad putuka- ja mardikaraamatud lahti illustratsioonide kohalt. Olgu esile tõstetud kaks naiskunstnikku, saksa kunstnik ning entomoloogia väliteadlane Maria Sibyll Merian (1647-1717) ja inglise kunstnik ning herbalist Elisabeth Blackwell (1699-1758). Esimene elab oma toimekat ja heroilist elu ajal, mil õlimaal on gildiseadustega naistele keelatud, lisaks muudele meesmonopolidele. Ometi on Meriam on teerajaja, esimesena maalib ta teadusillustratsiooni natuurist ja koha peal. Blackwell, Meriami noorem kaasaegne Londonis, on ilmselt mõjutatud tema illustratsioonide ilust, ent püsib siiski enamasti botaanika ja ravimtaimede ülesjoonistamise juures Chelsea Botaanikaaias, lisab aga tihti pildirohelusse mõne elutruu putuka või vaksiku. Pedantsus, detailitruudus, värvi ja vormi julge paisutatus iseloomustab nende erandlike naiste loometööd, mis suutis läbi murda tollase meestekeskse teadusmaailma klaaslagedest.
Näituse noorim trio, üks tallinnlane ja paar tartlast, paneb näitusele punkti. 1821. aastal Weimaris trükist tulnud „Avastusreis Lõunamerele …“ annab aru Otto von Kotzebue (1787-1846) teisest ümbermaailmareisist prikil „Rjurik“, mille tegi kaasa ka Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi hilisem direktor Johann Friedrich Gustav von Eschscholtz (1793-1831). Kopsakas trükis vestab ilma asjadest purjetajast maadeavastaja laia haardega, ent sisaldab köite lõpus ka ülevaate Eschscholtzi kollektsioneeritud Kaug-Ida liblikatest. Viimased moodustavad praegu vanima osa Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi entomoloogiakogust. Karl Ernst von Baeri (1792-1876) ülesastumine siinsel näitusel on kurioossevõitu. Tema herbaariumitest TÜ Loodusmuusemi kogudes on meie ajal avastatud Lapimaa ekspeditsioonilt kogemata kaasa toodud pistesääsk. Ei saanud see olla põhjuseks tema valimisele Vene entomoloogiaseltsi esimeseks presidendiks 1860. aastal. Ometi tõendab näitusel eksponeeritud inauguratsioonikõne, et ka ühe-sääse-mees sobib putukateadust esindama. Baer avaldas nimelt kõnes seisukoha, et looduslikku tasakaalu hoiab liikidevaheline altruism, tsirkulaarne toiduahel, milles sööja populatsioon on meeleldi suupooliseks mõnele teisele liigile. Ja et elu teke, näiteks kalamarja heitmine ja putukate sigimine on üleliia külluslik sellepärast, et osa sellest ongi serveeritud otse teiste söögilauale. Altruismi ja kristliku halastusmoraali ajad olid peokõne ajaks ometi ümber saamas. Charles Darwini „Liikide tekkimise …“ esmatrükk oli juba ilmunud ning liikidevahelise heategevuse asemel kangastusid kõikjal eluvõitluse, loodusliku valiku ja konkurentsi kurjad ulmad.
Näitus jääb avatuks 15. jaanuarini, Baltika lugemissaalis, trepivitriinides ja 3. korruse lugemissaalis.
Sirp: “Putukad lugemissaalis – teadusraamatukogu uus reaalsus“.
Näituse töörühm: Anton Küünal, Johannes Saar
