Aprill oli sel aastal kuu, millesse langesid ülestõusmispühad. Sellega seoses tutvustame üht erilist inkunaablit, ladinakeelset piiblit, mille Nürnbergi trükkal Anton Koberger (1440–1513), kellele kuulus 15. sajandi lõpul maailma suurim trükikoda, avaldas 1479. aastal. See ei olnud Kobergeri trükikoja ladina piibli esimene trükk, mis ilmus 1477. aastal, kuid mitte ka viimane: neid ilmus tervelt viisteist trükki (vt võrdluseks). Esmakordselt ilmus Piibli ladinakeelne tõlge trükis aastatel 1452–1454 Mainzis. See oli nn Gutenbergi piibel. Käsikirjas oli Vulgata saavutanud laialdase leviku juba 13. sajandiks.
Vulgataks kutsutav ladinakeelne piiblitõlge ise on aga väga palju vanem. 4. sajandil pühendus piibli tõlkimisele ladina keelde Hieronymus (u. 347– 420), illüüria päritolu kristlik teoloog, preester ja ajaloolane, nii Rooma katoliku kui ka õigeusukirikus austatud pühak ja kirikuisa. Kristlikust perest, kuid alles noore mehena ristitud Hieronymus oli pärit Stridoni linnast Pannoonia ja Dalmaatsia piiril (kus linn täpselt asus ei ole teada, seda on seostatud nii Sloveenia, Horvaatia kui ka Bosnia-Hertsegoviinaga). Noormees saadeti õppima Rooma, kus ta õppis retoorikat ja filosoofiat, tutvus põhjalikult rooma klassika ja koinee ehk Aleksander Suure vallutuste järel hellenismiajastul tekkinud kreeka ühiskeelega. Õpingute järel rändas ta sõbraga Gallias ja elas teoloogiasse süvenemiseks mõnda aega Trieris. Sel perioodil otsustas ta askeetliku eluviisi kasuks. Seejärel naases ta Itaaliasse. 373. aasta paiku läks ta palverännule Idamaadesse. Antiookias (tänapäeval Antakya Türgis) nägi ta haigestununa unes, et Kristuse kohtus süüdistati teda rohkem tsitseroniaan (retoorik, poliitik ja filosoof Cicero järgija) kui kristlane olemises. Selle kogemuse ajel süvenes ta pühakirja uurimisse. 375–378 elas ta erakuna Chalkise kõrbes ja alustas juudist kristlusse pöördunu juhendamisel heebrea keele õpinguid.
Kõrbest tagasipöördumise järel sai temast preester Antiookias, kust ta suundus edasi õppima Konstantinoopolisse, kus tema õpetajateks olid Nazianzi Gregorius ja Nyssa Gregorius, kellest esimest on peetud oma aja parimaks kristlikuks retoorikuks. Paavst Damasus I kutsus Hieronymuse 382. aastal Rooma endale sekretäriks ja nõustajaks. Paavstilt sai ta ülesandeks Piibli olemasolevate vanemate ladina (vetus Latina) tõlgete toimetamise. Hieronymuse ümber moodustus Roomas väike intellektuaalne austajatering, milles oli tähtis koht aristokraatlikel naistel. Kuna Hieronymus oli kriitiline katoliku vaimulikkonna eluviisi suhtes, tekkis tal hulk konflikte ning pärast paavsti surma tuli tal Roomast lahkuda. 386. aastal asus ta elama Petlemma, kus tema patroon Paula lasi rajada talle kloostri ja raamatukogu. Siin viis ta lõpule oma elutöö piiblitõlkijana ning kirjutas piiblikommentaare. Hieronymus suri 30. septembril 420. aastal Petlemmas. Algselt oli ta maetud Jeesuse Sünnikiriku lähistele, hiljem viidi tema säilmed Santa Maria Maggiore basiilikasse. Hieronymus on raamatukoguhoidjate, tõlkijate ja entsüklopedistide kaitsepühak. (Vt Hieronymuse kohta SIIT)
Kõigepealt valmisid evangeeliumide tõlked, mis olid valmis juba 383. aastal. Need tõlkis ta kreeka keelest. Seejärel võttis ta käsile Vana Testamendi. Alguses lähtus ta seejuures Septuagintast ehk Vana Testamendi kreekakeelsest tõlkest, kuid 390. aasta paiku läks üle heebreakeelsele Piiblile. Tõlge, mille valmimist saatis kommentaaride kirjutamine oma tõlkevalikute põhjendamiseks, valmis 405. aastaks (vt täpsemalt SIIT).
Vulgata sisaldab siiski ka mõningaid vanemaid ladina tekste, mida Hieronymus ei toimetanud. Teiste Uue Testamendi tekstide, nt apostlite tegude, Pauluse kirjade ja Johannese Ilmutusraamatu redigeerijaks on peetud Rufinus Süürlast või Aquileia Rufinust või Pelagiust, kuid lõplikku selgust ei ole (vt lähemalt SIIT). Ka tervet rida tekste Vanast Testamendist Hieronymus ei puutunud, pidades neid deuterokanoonilisteks ehk piiblivälisteks (nt Saalomoni tarkuse raamat, Jeesus Siiraki tarkuseraamat jmt). Need olid küll olemas Septuagintas, kuid puudusid heebrea Vana Testamendi kaanonist. Protestantlikus traditsioonis on selkohal räägitud pigem apogrüüfidest (vt lähemalt SIIT). Hieronymus suhtus neisse kahtlusega, kuid Püha Augustinus pidas vajalikuks neid Piibli osadena säilitada, et ladina ja kreeka Piiblid teineteisest ei erineks (vt Püha Augustinuse kohta). Omamoodi vastusammuna luterluse tõusule ja selle apogrüüfide käsitlusele kuulutas katoliku kirik Vulgata Trento kirikukogul 1546. aastal Piibli ametlikuks versiooniks. Pärast seda läbis Vulgata veel mitmeid redigeerimisi. Esimeseks autoriseeritud Vulgataks oli 1590. aasta nn Vulgata Sixtina (paavst Sixtus V järgi), järgmiseks 1592. aasta Vulgata Clementina (paavst Clemens VIII järgi) ja seejärel 1979. aasta nn Nova Vulgata, mis on ladinakeelse Piibli ametlikuks versiooniks tänini. Katoliku missaalis ja breviaaris on siiski veel kasutusel 1592. aasta versioon (psalmid ja meieisapalve on vanemas ladina tõlkes).
Meie kogusse kuuluval Kobergeri väljaantud inkunaablil, puukaantega nahkköites ja metallist sulguritega köitel, on kahjuks kaduma läinud kaks lehte raamatu algusest ja kaks lehte raamatu seest, kuid kogu tekst on punase värviga käsitsi rubritseeritud ning lisaks sisaldab see siniseid ja punaseid käsitsi maalitud initsiaale, kohati on initsiaalid lausa mitmevärvilised. Ilmselt just kauniduse ja kunstipärasuse tõttu on mõned initsiaalid ajaloo käigus välja lõigatud. Vaatamata mõnele puuduvale detailile on inkunaabel üldiselt heas korras, köide on kulumisjälgedega, kuid tugev, sulgurid säilinud ning ka paber on põhiliselt kahjustusteta. Algselt kuulus see trükis meesfrantsisklaste Rakvere Püha Mihkli kloostrile. Kloostri raamatukogule on kuulunud veel mitmeid raamatuid, mis on jõudnud mitme varasema vaheomaniku kaudu TLÜ AR baltika kogusse, nt Justinianuse Institutiones cum glossa (1478) (vt selle tutvustust).
Vaata seda inkunaablit ETERAs.