Mida lähemale jõuame inkunaablite tutvustuste lõpule, seda olulisemad teosed äramärkimist leiavad.
Seekord tutvustatav inkunaabel on Liber chronicarum, mida tunneme ka Nürnbergi kroonika nime all, sest trükitud on see 1493. aastal Nürnbergis. Inglise keeles tuntakse seda enamasti pealkirja Nuremberg Chronicle all ning saksa keele kõnelejad nimetavad seda teost autori järgi pealkirjaga Schedelsche Weltchronik.
Nürnbergi kroonika autoriks on arst, humanist, ajaloolane ja bibliofiil Hartmann Schedel (1440–1514). Meditsiinidoktori kraadi omandas ta 1466. aastal Paduas, seejärel asus elama Nürnbergi, et praktiseerida meditsiini alal ja koguda raamatuid. Vastavalt 1498. aastal koostatud inventarinimistule koosnes Schedeli isiklik raamatukogu 370-st käsikirjast ja 670-st trükitud raamatust. Ilmselgelt kasutas autor lõike oma kogu klassikalistest ja keskaegsetest teostest, et panna kokku kroonika tekst. Kõige rohkem laenas ta teise humanistist krooniku Giacomo Filippo Foresti teosest „Supplementum Chronicarum“.
Hartmann Schedeli „Liber chronicarum“ on oma sisult üleüldine ajalugu alates maailma loomisest kuni autori kaasajani välja. Seda on nimetatud ka illustreeritud maailmaajaloo entsüklopeediaks. Autor on kasutanud allikatena vanemaid ja kaasaegsemaid tekste ning suures osas on aluseks piiblitekstid. Lisaks sisaldab see mitmete Läänemaailma tähtsamate linnade kui ka Piiblis kirjeldatud kohtade ja müütiliste olendite lugusid, ning portreteerib kirikuisasid. Uurijad on välja selgitanud, et umbes 90% tekstist on koostatud erinevate teoloogia-, filosoofia-, humanitaar- ja loodusteadustealaste tekstide põhjal, 10% kroonikast on aga Schedeli originaallooming.
Kuna kroonika teksti näol on tegemist kristliku maailma ajalooga maailma loomisest kuni umbes 1490. aastani, on sisu jaotatud seitsmeks ajajärguks või ajastuks:
I Maailma loomisest veeuputuseni
II Kuni Aabrahami sünnini
III Kuni kuningas Taavetini
IV Kuni Paabeli vangipõlveni
V Kuni Jeesus Kristuse sünnini
VI Kuni (autori) kaasajani (suurim osa teosest)
VII Vaade maailma lõpule ja viimsele kohtupäevale
Kaks Nürnbergi kaupmeest Sebald Schreyer (1446–1503) ja tema väimees Sebastian Kammermeister (1446–1520) tellisid Schedelilt kõigepealt ladinakeelse versiooni teosest, seejärel aga ka tõlke saksa keelde. Tõlkijaks oli Georg Alt (1450–1510), Nürnbergi linnakassa kirjutaja. Kroonika ilmus kõigepealt ladina keeles 12. juulil 1493 Nürnbergis. Kiirelt järgnes sellele tõlge saksa keelde, mis ilmus juba 23. detsembril 1493.
Baltikaosakonna kogus on olemas üks ladinakeelne eksemplar ning kaks saksakeelset, kuid edasine tutvustus on pühendatud põhiliselt ladinakeelsele variandile, kuna see on siiski originaal ning ühtlasi on ladinakeelne kroonika meil kõige paremini säilinud ja ka rikkalikult koloreeritud. Nürnbergi kroonika on üks paremini dokumenteeritud ilmumislooga hällitrükiseid ning üks esimesi trükiseid, milles on õnnestunult ühendatud tekst ja illustratsioonid. Samuti peetakse seda üheks trükitehniliselt silmapaistvaimaks varatrükiseks ehk inkunaabliks.
Kroonika trükkijaks ja kirjastajaks oli Anton Koberger (umbes 1440–1513), kes oli ka Albrecht Düreri ristiisa. 1471. aastal, mis oli ühtlasi ka Düreri sünniaasta, lõpetas Koberger oma kullassepaäri ning asus tegutsema trükkali ja kirjastajana. Kiiresti sai Kobergerist üks edukamaid kirjastajaid Saksamaal, kellele kuulus lõpuks 24 trükipressi ning palju kontoreid Saksamaal ja mujal Euroopas.
Nürnbergi juhtiva kunstniku Michael Wolgemuti töökojas lasti valmistada 645 puulõiget, mida kasutati 1809 illustratsiooni trükkimiseks. Kuna esialgne tellimus illustratsioonidele pärineb juba aastaist 1487–88, siis on nende loomises saanud osaleda ka Albrecht Dürer, kuna ta oli 1486–1489 Wolgemuti juures õpipoisiks. Mõned eksperdid väidavad, et suudavad identifitseerida Düreri valmistatud puulõiked, kuid selles osas puudub üksmeel. Dürer ei kasutanud sel ajal veel oma monogrammi, samuti ei signeerinud teised Wolgemuti stuudios töötanud kunstnikud oma teoseid.
Oluline on märkida, et illustratsioonidel kujutati muuhulgas paljusid tähtsamaid Euroopa ja Lähis-Ida linnu, millest igasugused varasemad kujutised täiesti puudusid, kuid mis on sellisel kombel säilinud tänase päevani. Nagu ka teiste selle perioodi raamatute puhul, kasutati ka selles kroonikas 645 originaalset puulõiget, mis kujutasid linnu, lahinguid või näiteks kuningaid, erinevatel illustratsioonidel rohkem kui üks kord, muutes lihtsalt pildi allkirja või isiku nime.
Suuremaid illustratsioone müüdi ka eraldi tänapäeva mõistes graafiliste lehtedena, sageli olid need käsitsi vesivärvidega koloreeritud. Paljud selle raamatu eksemplarid on samuti erineval tasemel käsitsi koloreeritud – selleks tegutsesid tol ajal spetsiaalsed töökojad. Paljud kroonika eksemplarid, mis on maailmas säilinud, on koloreeritud ka palju hiljem, lisaks on mõned eksemplarid aja jooksul köitest lahti võetud, et illustratsioone eraldi kunstiteostena müüa.
Meie kogus leiduv ladinakeelne eksemplar paistab samuti silma asjaoluga, et suur osa puulõikes illustratsioone on käsitsi koloreeritud, samuti on lisatud käsikirjalisi punaseid initsiaale ning mitmevärviline käsitsi koloreeritud initsiaal kuldsel põhjal. Huvitav on ka fakt, et koloreeritud ei ole ühtlaselt terve raamat algusest lõpuni: algus on küll kaunis ja värviline, kuid edasi jäävad mõned üksikud värvitud fragmendid ning lõpp on täiesti koloreerimata. Trükis on kullaga kaunistatud seljaga pruunis nahkköites, mida on restaureeritud.
Vaata seda inkunaablit ETERAs.