Püha Birgitta (1303–1373) oli keskaegne rootsi müstik ja pühak ning birgitiinide ordu asutaja.
Birgitta elu lähemalt uurinud Ruth Rajamaa sõnul on Birgittat ikonograafiliselt kujutatud kolmel moel: palverändurina – atribuutideks kepp, paun veepudeliga, mantel ja müts; ordurajajana – nunnarüüs, mõnikord oma kloostrirahva keskel; visionäärina – istumas raamatu ja kirjutussulega, ingel selja taga. Raamat ongi tema tähtsaim pühakuatribuut.
Birgitta isa oli Upplandi kohtunik ja Rootsi riiginõunik Birger Persson, ema Ingeborg Bengtsdotter mõjukast Folkungite suguvõsast, mis oli seotud Rootsi kuningakojaga.
Birgitta sünni ja lapsepõlvega on seotud mitmeid legende, mis kirja pandud tema hagiograafilistes ehk pühaku elulugudes. Nii olevat kohalik kihelkonnapreester saanud tema sündimise ööl ettekuulutuse, et Birger Perssonile sünnib tütar, kelle häält saab kuulda kogu maailm. Ka ei olevat Birgitta kuni kolmanda eluaastani üldse rääkinud, kuid seejärel hakanud ootamatult kõnelema täiskasvanulikult. Seitsmeaastaselt koges Birgitta oma esimest ilmutust, kõneledes ilmselt neitsi Maarjaga, kümneaastaselt kogetud teises ilmutuses oli vestluspartneriks Kristus.
1314. aastal suri Birgitta ema, misjärel ta sattus tädi hoole alla. Siin ilmutused jätkusid. 13-aastaselt abiellus Birgitta mõjuvõimsast Ulvåsa suguvõsast pärit 18-aastase Ulf Gudmarssoniga ja nad asusid elama mehe mõisa. Ulfist sai hiljem kohtunik ja riiginõunik. Tema ja Birgitta kooselust sündis kaheksa last. Vagadust ja jumalakartlikkust näitas Birgitta üles ka abielu ajal, asutades vaeste ja haigete hooldamise maja.
Birgitta reisis palju, enamasti seoses palverännakutega. Tema eeskujuks olid Rootsi kuningasoost naised, kes juba 12. ja 13. sajandil olid käinud palverännakutel Jeruusalemma ja Santiago de Compostelasse. 1340. aastal võttis ta Ulfiga ette rännaku Norra Nidarosse, Skandinaavia austatud Olav Püha säilmete juurde. 1341. aastal suundus ta Ulfiga Hispaaniasse Santiago de Compostelasse, kus hoiul pühaku Jaakobus vanema säilmed. Pikk palverännak mõjus aga mehel kurnavalt, ta haigestus tagasiteel raskelt. Seetõttu peatuti mõnda aega Arras’ Põhja-Prantsusmaal. Seal sai abikaasa eest palvetav Birgitta ilmutuse, milles lubati Ulfi paranemist ja anti ühtlasi teada, et Jumal kavatseb tema kaudu kuulutada maailmale oma tahet.
Ulf terveneski, kuid ta suri peagi pärast kodumaale naasmist Alvastra tsistertslaste kloostris 1344. aastal. Pärast abikaasa surma valis Birgitta tsölibaadi, asudes samasse kloostrisse elama. Lesestumise järel intensiivistusid ilmutused veelgi. Alvastras puutus Birgitta kokku mitmete õpetatud teoloogidega, kes asusid tema teenistusse ja siin hakati tema ilmutusi ladina keelde tõlkima. Osa ilmutusi pani Birgitta ka ise rootsi keeles kirja, hiljem tõlgiti need ladina keelde.
Umbes 1345. aastal sündis Birgittal mõte uuest vaimulikust ordureegelist ja plaan asutada ka klooster. Plaani asusid toetama ka kuningas Magnus Eriksson ja tema abikaasa Blanka, kes lubasid annetada Vadstenas asuva kuningalossi kloostri rajamiseks. Kuid kuningapaar soovis siin jäädvustada ka omaenda mälestust ja sellele oli Birgitta vastu. Pärast ebaõnnestunud sõjakäiku Novgorodi vastu asus Birgitta toetama kuningavastast aadlike opositsiooni, mis kuninga viimaks 1364. aastal ka kukutas.
1349. aastal asus Brigitta teele Rooma, kuhu jõudis 1350. Sinna minekut soovitanud Kristus, kes käskinud tal olla seal seni, kuni on näinud paavsti ja keisrit. Itaalias saavutas Birgitta suure menu, kuna sooritanud imetegusid ja aitas vaeseid. Linnades pidanud ta prohvetlikke jutlusi rahvale, kuid preestri vahendusel, kuna naistel oli keelatud rahvale avalikult rääkida. Samuti asus ta võitlema selle nimel, et paavst tuleks Avignonist tagasi Rooma. 1367. aastal kohtus Birgitta viimaks ka Rooma tulnud paavsti Urbanus V-ga ning samuti keiser Karl IV-ga. Paavsti käest õnnestus Birgittal 1370. aastal saada oma ordureeglile kinnitus, misjärel kloostri rajamine Vadstenasse sai seadusliku aluse. Samal aastal naasis paavst aga Avignoni, vaatamata Birgitta ennustusele, et see tähendaks paavsti peatset surma, mis aset leidiski. See suurendas veelgi Birgitta kuulsust Põhjala prohvetina.
1371. aastal otsustas Birgitta minna palverännakule Pühale Maale. Pikk reis algas 1372. aasta alguses, saatjaks tütar Katarina ja pojad Birger ja Karl, viimane suri aga Napolis. Lisaks sellele olid reisiseltskonnas mitmed teised Birgitta lähikondsed. Palestiinasse jõudis Birgitta 1372. aasta mais, kus ilmutused jätkusid. 1373. aasta märtsis naases ta Rooma, kuid juba raskelt haigena ega paranenudki enam täielikult. Ta suri sama aasta 23. juulil umbes 70-aastaselt.
Tema tütar Katarina koos saatjaskonnaga toimetas kirstu Birgitta säilmetega Vadstenasse, kuhu jõuti 1374. aasta suvel. Birgitta säilmed tõsteti kabelisse reliikviakasti ja kohe tekkisid ka imeteod. Kõik need pandi kirja, et esitada need tõendusmaterjalina paavstlikule komisjonile, kes tegi otsuseid pühakuks kuulutamise kohta. (Üks kirjeldatud imetegudest leidis aset aastal 1376 Põhja-Eesti rannikul Ihasalu lahel, vt SIIT). 7. oktoobril 1391 kuulutas paavst Bonifatius IX Rooma Peetri kirikus Birgitta pühakuks. 1394. aastal sai Birgittast Rootsi kaitsepühak, 1999 ka üheks Euroopa kaitsepühakutest. (vt lähemalt SIIT, SIIT, SIIT ning SIIT.
1370. aastate lõpus loodi birgitiinide ordu, ametliku nimega Pühima Päästja Ordu (Ordo Sanctissimi Salvatoris). Organisatsiooni põhikirja järgi olid kloostrid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal. Birgitiinide peaklooster asus ja asub nüüdki Vadstena linnas, mis kujunes esimese kloostri ümber. Pärast Birgitta kanoniseerimist külastas Vadstena kloostrit arvukalt palverändureid. Birgitiinide kloostreid rajati ka mujale, näiteks Soome, Põhja-Saksamaale ja Preisimaale. Vana-Liivimaal rajati birgitiinide klooster Piritale, vt veel SIIT.
Birgitta palverännakud, jutlused ja käsikirjadena ringlevad ilmutused tegid ta tuntuks mitte ainult Itaalias, vaid terves Euroopas. 31 aasta jooksul esitas ta üle 600 ilmutuse. Need tõlgiti ladina keelde ning koguti kaheksasse raamatusse (Revelationes coelestes), hiljem lisandus veel üks raamat (Revelationes extravagantes), üldnimetusena tuntud pealkirja Revelationes all, mis esitati 1377. aastal paavstile seoses Birgitta kanoniseerimisega. Seeläbi sai Birgittast Rootsi üks esimesi kirjanikke.
Trükki jõudsid ilmutused esmakordselt 1492. aastal. Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu baltika kokku kuuluv inkunaabel on välja antud sel aastal Lübeckis Bartholomäus Ghotani trükikojas. Ghotan oli Magdeburgist pärit vaimulik ja selle linna esimene trükkal. Siit suundus ta 1483 aastal Lübeckisse, sealt aastateks 1486–1487 Stockholmi, kust tuli tagasi Lübecki. Samal aastal, kui ilmusid Birgitta ilmutused, kutsuti Gothan trükkaliks Moskvasse, kus ta uputati süüdistatuna nõiduses 1495. aasta paiku.
Raamat on algselt kuulunud Oleviste kiriku vaimulikule Reinhold Gristile, sealt jõudnud kõigepealt Oleviste kiriku raamatukokku ja sealt Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukogu kaudu Eestimaa Kirjanduse Ühingu ja sealt TLÜAR baltika kokku.
Vaata seda inkunaablit ETERAs.