Teadusraamatukogu: E, N 12–19, T, K, R 10–17 | Õpikeskus: E–R 10–17
Teadusraamatukogu: E, N 12–19, T, K, R 10–17
Õpikeskus: E–R 10–17

Maalinäitus: “Roosa tapeediga toas”

27. aprillil avanes teadusraamatukogu 2. korruse galeriis Sirja-Liisa Eelma minimalistlike maalide näitus „Roosa tapeediga toas“. Tegu on väikese valikuga viimase viie aasta mahukast loomeprotsessist, mis ühel ilusal päeval kulmineerub doktorikraadi omandamisega Eesti Kunstiakadeemias. Kunstivaldkonna kraaditaotlejad heidavad enamasti kinda paikaloksunud normidele. Eelma maalid esindavad põhimõttelist valikut maailmas, mida täidab müra, visuaalne müra ja ääretu jutukus, rääkimine-rääkimine-rääkimine, näitamine-näitamine-näitamine, katkematu uudisvoog, võitlus publiku tähelepanu pärast, pidev ülerääkimine ja mahategemine.

Eelma ärapöördumine minimalismi ja abstraktsionismi radikaalsele rajale on olnud pikem lugu, vaata et suisa elulugu. Kui paarkümmend aastat tagasi otsis ta veel tasakaalu kujutava ja abstraktse kunsti vahel, siis tosin aastat hiljem ja peale sünnivad tema käe all juba miraažid stiliseeritud loojangutest … või on need kauguses sinavad mäeahelikud … või lehvikuna laialipuhkenud lootosed, ei saagi sotti. Hüvastijätt reaalsusega on aset leidnud, tegelikkusest on pika paastumise toel alles pea monokroomsed maalid. Aeg näitab kas sellest süvenemisest maalikunsti omailma võrsub ka doktoritöö. Juhendajaina abiks Kaug-Ida tühjusefilosoofiate asjatundjad ning katoliikliku maailmapõlguse vahendajad, nii niriseb Eelma maalidesse aegamisi eksistentsiaalset vaibi. Vaataja võib ju leppida mõttega oma surmast, ent kindlasti mitte mõttega oma surma mõttetusest. Eelma maalid on „surnud sellele maailmale“ nagu elust tagasi tõmbunud eremiidid, ent nad ei hoople sellega. Vaid veiderdajad tulevad laadaplatsile oma eraklikkusega hooplema. Loobumise žest on ise kõnekas, puudumine turukauplejate summast ongi tähendusrikas.

Eelma on valinud ärapöördumise sellest eksalteeritud, enda häälekusse armunud maailmast ning sisenenud vaikuse, tühjuse, igavuse ja korduste riiki. Ta on lahti lasknud kõigest, mis võimaldaks määratleda teda sotsiaalselt tundliku kunstnikuna. Midagi nii heroilist tema tegemistes pole, küll aga endassetõmbumist, sulgumist kloostrivaikusse, vaikimistõotusse. Ja on tema tegemistes ka meditatsiooni, maali mõtestamist loobumiste jadana, kulgemist kirgaste päevade heleduses, valguse ja peegelduste, helkide ja vastukajade, mustrite, arabeskide, õrnade tonaalsuste ja varjundimängude vaevuaimatavas sosinas. Eelma maalid, ainukesed sisuloojate ja suunamudijate ajastul, on loobunud sisust ja sulgunud oma vormi, kaitseks külgekleebitud tõlgenduste ja tähenduste eest. Jah, nad ei tähenda midagi, nad ei paku vaatajale tähendusega kaasaskäivat turvatunnet, ei teeninda vaatajat mingilgi moel. Sellised maalid on, Charles Baudelaire’ilt sõnu laenates, loobunud katsetest olla „raamat“, jutustada mõnda lugu. Nad on vaid, nõnda kõneles Baudelaire, värv ja joon, mis kuuluvad ainult maalikunstile ja mis võimaldavad sellel abstraktseid maailmu ehitada.

Näitus jääb avatuks 31. maini.

Maale seeriast „Soovist näha” I – VI, õli lõuendil, 2022 – 2023