Näitust saab TLÜ AR Baltika lugemissaalis näha kuni 2026. aasta augustini. Lugemissaal on külastamiseks avatud esmaspäevast reedeni kell 12–17.
Maailm on kootud lugudest. Lugusid on inimestest, loomadest, taimedest, mineraalidest, ookeanidest ja mandritest… lühidalt, kogu maailm on läbi põimitud lugudest. Jah, taimed ei saa rääkida nagu inimesed, aga siin on näide sellest, kuidas ühe taime kaudu ühendatakse nähtamatu niidiga inimesi, riike ja looduse valdkondi. Aga see niit saab ilmsiks ka siis, kui vaatame mõnda huvitavat raamatut meie raamatukogu baltika kogust.
23. juulil 1818 jõudis Revali ehk Tallinna sadamasse prikk Rjurik, mis naases ümbermaailmareisilt. 1815. aastal alanud ekspeditsioon võttis kursi Vaiksele ookeanile, kust plaaniti jõuda Atlandi ookeanile Loodeväila kaudu mööda Põhja-Ameerika rannikut. Kaks korda (1816. ja 1817. aasta suvel) üritas Rjurik sinna jõuda ning oli sunnitud kaks korda äärmiselt keeruliste jääolude tõttu tagasi pöörduma. Seega olid tolle ekspeditsiooni saavutused seotud peamiselt Vaikse ookeaniga – avastati ja kirjeldati uusi saari, aga ka looma- ja taimeliike.
Ekspeditsiooni juhtis Otto von Kotzebue (1787–1846), kes oli pärit Tallinnast. Ta polnud sugugi ainuke baltlane Rjuriku pardal. Laevaarstiks oli Johann Friedrich Eschscholtz (1793–1831), kes oli sündinud Tartus ja lõpetanud sealse ülikooli. Kotzebue kutsus algselt ekspeditsioonile kaasa ka Tartu Ülikooli professori Karl von Ledebouri (1785–1851). Kuid haigestunud Ledebour soovitas võtta enda asemel hoopis noore õpetlase Eschscholtzi.
Veel üks huvitav ekspeditsiooniliige oli luuletaja ja botaanik Adelbert von Chamisso (1781–1838). Juba enne reisi oli Chamisso avaldanud oma kuulsaima jutustuse „Peter Schlemihli kummaline lugu“ (1814), mis tõlgiti paljudesse keeltesse, sealhulgas eesti keelde (esimest korda 1876. aastal). Chamisso luuletusi mäletatakse ka seetõttu, et Robert Schumann (1810–1856) kasutas neid laulutsükli „Naise elu ja armastus“ (1840) loomiseks. Ka teised heliloojad kirjutasid Chamisso luuletustele laule, näiteks baltisakslane Ferdinand Hörschelmann (1819–1893).
Kotzebue ekspeditsioonil oli Chamisso loodusteadlase rollis ja Eschscholtz tegutses laevaarstina. Aga Eschscholtz kogus ja kirjeldas ka taimi ning loomi. Eriti olulised olid tema entomoloogilised vaatlused. Chamissost ja Eschscholtzist said head sõbrad.
Pärast ekspeditsiooni lõppu avaldas Chamisso 1820. aastal uuritud taimede kirjeldused ja nimetas ühe neist, Californiast pärit ereoranži magunate seltsi kuuluva lille Eschscholzia californicaks. Vastuseks nimetas Eschscholtz ühe California lupiinidest Chamisso järgi – Lupinus chamissonis. Võib lisada ka, et 1903. aastal tunnistati Eschscholzia californica ametlikult California osariigi tunnuslilleks.
Eschscholtz jättis Otto von Kotzebuele nii hea mulje, et kui too uueks ekspeditsiooniks valmistuma hakkas, kutsus ta Eschscholtzi loomulikult uuesti reisile kaasa.
Sõjaväeluup Predprijatije asus Kroonlinnast teele 1823. aasta juulis ja naasis kolm aastat hiljem, 1826. aasta juulis. Seekord oli pardal teisegi baltisakslasi; näiteks Emil Lenz (1804–1865), kes sai hiljem kuulsaks oma töödega elektrotehnika alalt. See ekspeditsioon oli teadustulemuste poolest sama rikas kui Rjuriku reis ja andis olulise tõuke Eschscholzi teadlaskarjäärile.
Pärast naasmist kirjutas Eschscholtz mitmeid uurimusi loomade ja taimede kirjeldamise ja klassifitseerimise kohta. Näiteks avaldati 1829. aastal Berliinis tema meduuside klassifikatsiooni käsitlev teos “System der Acalephen”. Ta oli ka ajakirja “Quatember” (ilmus Tartus aastatel 1829–1830) üks kaasasutajatest. Aga kahjuks lõpetas Eschscholtzi viljaka teadustegevuse ta surm 1831. aastal.
Põhjalikumat ülevaadet Eschscholtzi teadustööst ja selle seostest nii mineviku kui ka oleviku teaduslike vaadetega saab lugeda Tiiu Härmi raamatust “Ookeanifauna avastaja Eestist: Dr Eschscholtz ja tema rändurid” (2023).
Imekauni Eschscholzia californica ehk läänemaguna seemneid on sadaval ka Eesti aianduspoodides.